Kes veel ei tea, siis tuntud telenägu ja raadiohääl Alari Kivisaar on ka suurepärane fotograaf!

Napsasime Alari tihedast töögraafikust hetke, tabasime ta pausi ajal raadiostuudiost ning esitasime talle fotograafiaga seoses mõned küsimused, millele saime vägagi viksid vastused.

Alari, kuidas Sul tekkis huvi fotograafia vastu?

Eks fotohuvi tekib, nagu kõik asjad tekivad – ootamatult, kogemata, läbi juhuse. Laenasin sõbra käest peegelkaamera, et teha väiksest lapsest ägedaid pilte. Tol hetkel ei teadnud ma fotograafiast mitte midagi. Sõber, kes kaamera laenas, ütles vaid, et keera “selle rohelise” peale ja anna tuld!

Tegin pildid ära, päris ägedad tulid. Ühel hetkel aga maandus mul kodus terrassi peale liblikas ja tegin sellest ka pilti. Hetk, mil see katiku klõps ära käis, oligi saatuslik. Siis oli kõik, siis ma olin kadunud fotograafia maailma, kuna hiljem kaadreid arvutist vaadates nägin, milline fantastiline tegelane too liblikas tegelikult on – millised silmad, milline karvane lõust! Nii avastasin ma enda jaoks makromaailma ja otsustasin, et mul on vaja kaamerat ja objektiivi ja kohe!

Kuidas esimese kaameraga läks?

Tõepoolest, sain oma kaamera ja makroobjektiivi, aga ma ei osanud sellega alguses mitte kui midagi teha. Mul ei olnud õrna aimugi, mida tähendavad millimeetrid, ava, säri, ISO jne. Ma olin terve elu teinud pilte vaid “seebikaga”. Nii ma helistasingi 10 korda päevas tuttavatele, kes teadsid päris palju. Kuna see ala mind kohutavalt huvitas, tegin endale asja nii selgeks, et need, kellelt kunagi nõu küsisin, helistavad teinekord hoopis mulle.

Mida Sulle pildistada meeldib?

Kuskil 2 aastat jahtisin liblikaid ja tegin muudkui makropilte. Ühel sügisel aga mõtlesin, et käes on maastikuaeg ja ostsin selle jaoks laiunurkobjektiivi. Siis tulid panoraamid ja linnud. Iseenesest lindu pildistada pole keeruline, keeruline on see lind kätte saada. Maastikku on aga kompositsiooniliselt palju keerulisem jäädvustada. Nüüd olen lausa hakanud ka stuudionikerdamisi tegema. Kahvleid näiteks, mulle meeldib, lahe!

Kas Sul on ka mõni põnev seik, mis on pildistamisel juhtunud?

Mult on neid seiku küsitud küll ja küll, aga kipun alati vastusega jänni jääma, kuna pildistamine on otsast lõpuni põnev. Küll aga kardan ma paaniliselt putukaid. Sellega seoses läksingi siis kord pildistama rohu sisse mingit värki, jumal teab, mis liblikat ma seal taga ajasin, aga eelmisel päeval olin seal näinud pirakaid rohutirtse ja otsustasin, et järgmisel päeval proovin ühest neist pilti teha. Läksin siis teda ostima, aga loomulikult ei leidnud teda enam. Nägin hoopis liblikat, sirutasin käed ette, et saada ta kaadrisse ja muidugi samal ajal seal rohu sees kükitades, silma nurgast näen, et midagi on õla peal – see sama roheline suur! Ma kiljusin nagu eit, fotoaparaat lendas kõrges kaares üle taeva ja ise panin jooksu. Ehmatus oli totaalne. Selleks päevaks oli pildistamine lõppenud.

Milline on Sinu lemmikkoht pildistamiseks?

Välismaal pildistamise kohalt jäävad kõik kohad eriliselt meelde, kuna sa ei lähe sinna huupi ringi kõndima, vaid on kindlalt teada, mille järgi sa lähed. Norra kotkaretk ongi ilmselt üks võimsamaid elamusi, mis ma olen saanud loodust pildistades. Näha seda suurt kotkast mõne meetri kauguselt ja adrenaliin teda oodates – see on põnev, see on ülim! Aga olen käinud ka Soomes ja 2 korda Islandil, mis on kõik super elamused. See muidugi ei tähenda, et Eestis ei ole lahe pildistada. Kuna mul on suvekodu Saaremaal, siis suurema osa oma looduspiltidest olen just seal teinud.

Mis on Sinu edasised plaanid?

Olen põhiliselt seda loodust ikka pildistanud. Nüüd aga olen ma stuudiotööd proovinud, abstrakti näiteks. Meie kliimat arvestades on see hea tubane töö. Minult on ka küsitud, millal ma inimest pildistama hakkan. Hetkel ma vist natuke kardan seda ja tean, et see ei ole üldse lihtne, aga arvan, et tulevikus võtan selle käsile. Tänapäeval tormab ju peale ka video ja fotograafia ei ole enam see mis ta oli vanasti. Ma näen, et see teekond ei lõppe niipea. Fotograafia ei ole minu töö, see on siiamaani minu hobi. Mine tea, võib-olla kunagi saab see minu tööks, lahe oleks, aga ilmselt mitte niipea.